Artikkel ilmus Novaatoris.
Steven Pinker
“Enlightenment Now: The Case for Reason, Science, Humanism, and Progress”
2018
556 lk
Penguin Books
Harvardi ülikooli psühholoogia professor Steven Pinker on kirjutanud raamatu “Enlightenment Now”, mida Bill Gates nimetab enda uueks lemmikraamatuks. Oma varasemas menuraamatus “The Better Angels of Our Nature” arutas ta, et praegune hetk on ajaloo kõige rahulikum.
Tema uue raamatu põhiline idee on, et maailm muutub paremaks ja selle eest saab tänada valgustusajastut. Valgustusajastu andis edasi veendumuse, et mõistuse ja teaduse abil saab inimeste elusid paremaks muuta.
Pinker soovitab inimestel astuda ajakirjanduse pealkirjadest sammukese eemale ja uurida andmeid. Ta näitab graafikutega, et eluiga kasvab, vaesus langeb ja elu muutub turvalisemaks kogu maailmas. Arengut on näha ka paljudes teistes valdkondades. Näiteks inimeste vabadus on kasvanud, vähemusi diskrimineeritakse vähem ja kogu maailm muutub targemaks.
Arengu mõtte annab hästi edasi raamatus tsiteeritud lõik Barack Obamalt, mis ütleb, et kui keegi peaks valima ajaloolise hetke, mil sündida, ja ta ei teaks, kellena ja kus ta sünniks, siis ta valiks praeguse hetke.
Samal ajal, kui saavutatud on palju, on veel kuhjaga teha, rõhutab Pinker. 700 miljonit inimest elab endiselt äärmuslikus vaesuses, sadu tuhandeid sureb igal aastal haigustesse, nagu malaaria ja leetrid, ning kliima soojenemine ja tuumaohud hirmutavat kogu planeeti.
Oodatav eluiga kasvab
Kui pikk on keskmise inimese oodatav eluiga maailmas? Ma proovisin peast arvata ja vastasin 55, minu elukaaslane vastas 50. Tegelikult on see 2015. aasta seisuga ligikaudu 74. Pinker viitab raamatus uuringule, milles leiti, et vähem kui üks rootslane neljast arvas õigesti, et see on nii pikk.
Jooniselt on näha, et oodatav eluiga on kasvanud igal pool. Ühest küljest saab seletada kasvu väiksema sünnijärgsete surmade arvuga. Pinker väidab aga, et inimesed elavad kauem kui varem ka igal eluetapil. Inimkond tuleb nüüd paremini toime haiguste, nälja, sõja, mõrvade ja õnnetustega.
Enne 18. sajandit võideldi haiguste vastu palvetamise, ohverduste, verelaskmise ja muu šarlatanlusega. Pärast seda võeti kasutusele vaktsiinid, käte pesemine, kanalisatsioon ja kraanivee kloorimine.
2030. aastaks äärmuslikust vaesusest priiks
Pinker kirjeldab raamatus, et 2000. aastal püstitas ÜRO eesmärgi alates 1990. aastast 25 aastaga miljard inimest äärmuslikust vaesusest välja aidata. See õnnestus juba viis aastat varem. Neid tulemusi nähes eksperdid oma silmi ei uskunud. Aastal 2015 püstitas ÜRO eesmärgi lõpetada aastaks 2030 äärmuslik vaesus kogu maailmas.
See on suur edusamm, aga palju inimesi elab endiselt vaesuses. Ka mitte-nii-äärmuslik vaesus on siiski vaesus.
Autor toob raamatus välja, et selle arengu üks põhjus on kommunismi langus ja turumajanduse kasv. Turumajandus soodustab spetsialiseerumist, eelistatud toodete tootmist ning võimaldab koordineerida inimesi kasutades selleks toodetel hindasid.
Teised põhjused, mille ta välja tõi, on seotud paremate liidrite võimule tuleku, külma sõja lõppemise ja globaliseerumisega.
Terrorism ei ole eksistentsirisk
Ajakirjandus kajastab negatiivseid ja äärmuslikke sündmusi, nagu terrorismirünnakud, rohkem kui pikaajalisi muutusi. Selle tõttu tulevad inimestele esimese asjana just esimesed meelde, kui mõeldakse sellest, kui turvaline elu praegu on. Inimestel on mulje, et vägivaldsete sündmuste sagedus ja tõenäosus on palju kõrgem, kui see tegelikult on.
Pinker viitab raamatus 2016. aasta küsitlusele, milles leiti, et 77 protsenti ameeriklastest leiavad, et islamiäärmuslased kujutavad Ameerika Ühendriikide ellujäämisele tõsist ohtu. Tema meelest on see uskumus luululine, sest andmed ei näita midagi sellist.
Enamiku inimajaloo jooksul on olnud sõda loomulik nähtus, ütleb Pinker. Kõige traagilisemad sõjad on olnud suurte jõudude vahel, näiteks Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa vahel. Praegusel ajal ei ole suured jõud üldse sõjas. Sõjad toimuvad peaaegu eranditult alal Nigeeriast kuni Pakistanini.
Naiivne optimism tehisintellekti ja bioloogiliste ohtude osas
Raamatut lugedes tekib tunne, et autor on kokku puutunud paljude progressiskeptikutega ja näeb tugevat vajadust kaitsta valgustusajastu ideaale. Üheks ohuks inimkonna arengule näeb ta eesotsas Trumpi ja Brexitiga populistlikku poliitilist liikumist, mis väärtustab kõike muud kui mõistust, teadust ja humanismi. Tema hinnangul ei tohi võtta valgustusajastu väärtusi enesestmõistetavana.
Ta läheb kohati oma eesmärgiga isegi liiale, luues õlgmehikesi. Näiteks peatükis eksistentsiriskidest vaidleb ta vastu sellele, et bioloogiline terrorism oleks suur oht. Ta naeruvääristab ideed, et mingi teismelisest geenius võiks oma keldris viiruse luua ja sellega maailma hävitada. Vaevalt aga, et tõsised bioterrorismist mõtlevad teadlased sellisest stsenaariumist räägivad.
Tehisintellekti ohtudest kõnelevaid autoreid nimetab ta retooriliselt apokalüptilisteks mõtlejateks ja hukatuse kuulutajateks öeldes, et valehäired võivad põhjustada omaette ohtusid, nagu juhtus tuumarelvade võidurelvastumisega 60-ndatel. Samuti leiab ta, et kõige pärast ei saa muretseda, kuna ressursid on piiratud.
“Jah, kõige pärast ei saa muretseda. Aga kui oht on piisavalt suur, võib ka selle väike tõenäosus teoks saada olla piisav põhjus selleks, et ressursse kulutada.”
Jah, kõige pärast ei saa muretseda. Aga kui oht on piisavalt suur, võib ka selle väike tõenäosus teoks saada olla piisav põhjus selleks, et ressursse kulutada. Näiteks asteroidi kokkupõrge Maaga on järgmise 100 aasta jooksul väikse tõenäosusega aga potentsiaalselt suurt kahju tekitav oht, mistõttu kulutame selle uurimisele raha.
Pinker peab eriti ohtlikuks järeldust, et kuna inimkonda ähvardavad potentsiaalselt sellised eksistentsiaalsed ohud, siis on kogu maailm hukule määratud. Aga eksistentsiriske uurivatel organisatsioonidel, nagu näiteks Future of Humanity Institute ja Future of Life Institute, ei ole sellist hoiakut.
Nad on konstruktiivselt optimistlikud ja tahavad ohtudega midagi ette võtta, mitte lihtsalt pessimistlikult ohtusid kuulutada ja alla anda. Samuti ei pea tõsiselt võetavad eksperdid võitlust terminaatoritega realistlikuks ohuks, mida Pinker raamatus õigustatult maha teeb.
Soovitan raamatut lugeda
Kokkuvõtvalt on raamat väga mitmekülgne, sisaldades ideid filosoofiast, füüsikast, sotsioloogiast, bioloogiast ja paljudest teistest valdkondadest. Raamatus on palju graafikuid, mis üldiselt toetavad autori teesi, et maailm muutub järk-järgult paremaks. Ma ei ole teist sellist raamatut lugenud, mis pakuks inimkonna arengust nii ülevaatliku pildi.
Samas on mõnel lugejal kindlasti raske lugeda näiteks peatükki ebavõrdsusest. Hoolimata sellest, et varaline ebavõrdsus on kasvanud, ei tee Pinker sellest suurt kära. Ta väidab, et varaline võrdsus ei ole heaoluks fundamentaalne. Oluline pole see, kui palju keegi teenib, vaid see, kas inimestel on vahendeid piisavalt.
Samuti võib ärritada lugejat see, et Pinker loomade heaolule üldse tähelepanu ei pööra ja keskkonnaprobleeme nii rahulikult võtab. Lugeja peab sellisel juhul siiski tõdema, et Pinker hindab näiteks kliimasoojenemist väga tõsiseks probleemiks.
Raamatust ei saa süvaanalüüsi sellest, kuidas niinimetatud valgustusajastu väärtused kujunesid ega millised on nende nõrkused. Pinkeri projekt on kaitsta mõistuspärasust, teadust, humanismi ja progressi. See eesmärk on üllas, aga õhku jääb ka küsimus, kas inimeste heaolu saaks veel paremini tõsta.
