8. augustil 2025 kogunesid sajad inimesed Paidesse iga-aastasele Arvamusfestivalile, kus Efektiivne Altruism Eesti korraldas lausa kaks arutelu. Üks neist kandis pealkirja „Annetuskultuur. Kuidas Eestist saab helde rahvas?“ ning tõi kokku eksperdid ja praktikud, et uurida eestlaste annetamisharjumusi, motivatsioone ja väljakutseid. Teisel arutelul pealkirjaga “Mis on heategija palk?“ arutleti selle üle, kas heategija väärib head palka või peaks tegutsemine heategevuses lähtuma üksnes heast tahtest ja missioonitundest.

Arutelu „Annetuskultuur. Kuidas Eestist saab helde rahvas?“

Paneelis osalesid Triinu Ossinovski (MTÜ Mondo humanitaarabi ja arengukoostöö juht), Sille-Liis Männik (Tartu Ülikooli psühholoogia nooremteadur), Karl Markus Villemson (10% annetamislubaduse andja) ja Tuuli-Ann Freienthal (saate „Inglite aeg“ juht). Arutelu modereeris Laura Maria Kull (Efektiivne Altruism Eesti lühikursuse  koordinaator).

Mis paneb inimesi annetama? 

Karl Markus Villemson, kes annetab 10% oma neto sissetulekust, käsitleb  annetust kui investeeringut, mille mõju ta usaldab ekspertide hinnangutele. See aga pole tavapärane lähenemine, mida kinnitas ka Sille-Liis Männik, tuues välja teadustulemusi, mille järgi enamik annetusi on pigem emotsioonipõhised ja reaktiivsed, mitte kalkuleeritud. Selle illustreerimiseks jagas Tuuli-Ann Freienthal teleprojekti „Inglite aeg“ kogemust, kus annetusi toovad eelkõige isiklikud lood ja lastega seotud teemad. Triinu Ossinovski lisas, et annetajate otsuseid mõjutavad ka isiklikud sidemed riikide või kogukondadega.

Arutelus kerkis esile usalduse roll. Annetuste väärkasutamise skandaalid on pannud annetajaid nõudma rohkem läbipaistvust ja selgust. Paneelis toodi lahendustena välja organisatsioonide majandusaasta aruanded, välised auditid ja sõltumatute hindajate töö. Samas leiti, et ka väiksemate organisatsioonide puhul on võimalik mõju hinnata, kui annetaja küsib otse infot ja tulemusi.

Annetamine ja eestlased

Arutelus rõhutati, et annetamine peaks olema vabatahtlik, kuid igaühel, kellel on võimalus kas või ühe euro võrra kuus panustada, tasuks seda teha. Sageli alahinnatakse väikese summa mõju, unustades, et raha väärtus ruumis muutub – näiteks kuue euro eest saab mõnes riigis lapse kooli saata või tagada toidu pagulaslaagris. Paneel märkis, et Eestis on tihti hoiak „endalgi pole piisavalt“, samas kui riigid, kus ressursse on veelgi vähem, annetavad proportsionaalselt rohkem. Seda peegeldab ka World Giving Indexi pingereas Eesti 84. koht võrrelduna Ukraina 7. ja Myanmari 19. kohaga.

Eestist võiks saada riik, kus püsivad ja läbimõeldud annetused on norm ning annetajad näevad oma panuse otsest mõju nii kodus kui ka mujal maailmas. Karl Markus Villemson tõi välja näiteks Anneta Targalt “kui rikas sa oled?” kalkulaatori, mis näitab, et Eesti keskmist palka ehk umbes 2000 eurot kuus teeniv inimene kuulub maailma 6% rikkamate hulka.

Mis ja kuhu edasi?

Eksperdid leidsid, et positiivsed eeskujud, edulood ja konkreetse mõju näitamine aitavad inimestel annetamist oma elu loomulikuks osaks võtta. Vajalik on rääkida mitte ainult puudusest, vaid ka sellest, kuidas annetus midagi muudab. Villemson märkis, et väikeste summadega alustamine aitab annetamist harjumuseks luua.

Lisaks rahalisele panusele rõhutati, et annetada saab ka aega, oskusi ja füüsilisi esemeid. Näiteks MTÜ Nähtamatud Loomad kogemus näitab, et vabatahtlike panus võib olla sama väärtuslik kui rahaline annetus. Teleprojekti kaudu leitakse tihti inimesi, kes soovivad annetada mööblit, riideid või muud vajaminevat.

Arutelu „Mis on heategija palk?“

Teise arutelu pealkirjaga „Mis on heategija palk?“ arutati selle üle Miks on äri- ja avalikus sektoris endastmõistetavad palga- ja muud üldkulud vabakonnas nii tundlik küsimus. Arutelus osalesid Kristina Mering (MTÜ Nähtamatud Loomad), Siiri Ottender-Paasma (TÜ Kliinikumi Lastefond), Marti Hääl (AS Alexela) ja Sulev Vedler (Eesti Ekspress), arutelujuht oli Urmo Kübar (mõttekoda Praxis).

Halduskulude maineprobleem

Üks keskseid teemasid oli nn overhead aversion — annetajate umbusk halduskulude suhtes. Uuringud ja kogemused näitavad, et ainuüksi heategevusühingu tegevusega kaasnevate halduskulude mainimine võib annetajaid peletada, isegi kui nende raha mõju on suur. Paljud inimesed ei mõista, miks on vaja nende annetuste eest maksta palka või näiteks investeerida turundusse.

Mering soovitas annetajatel mitte küsida ainult, kui suur on organisatsiooni üldkulu, vaid uurida eelkõige selle tegevuse mõju. Ta rõhutas, et professionaalne töö eeldab tasustatud töötajaid. „Suurte muutuste loomiseks ei piisa ainult heast tahtest ja vabast ajast – vaja on inimesi, kes saavad täisajaga keskenduda,“ sõnas ta. Seda illustreeris ka TÜ Kliinikumi Lastefondi näide: kui neil oleks ainult vabatahtlikud, ei oleks võimalik hallata sadade laste andmeid ega tagada järjepidevat tuge abivajajatele. Ka Sulev Vedler nõustus, lisades, et “amatöörlik tegutsemine toobki amatöörliku tulemuse.”

Marti Hääl märkis, et ettevõtluses on üldkulud elementaarne osa igast eelarvest, kuid vabakonna puhul nähakse seda sageli raiskamisena. „Kui tahame vältida olukordi, kus kogu vastutus lasub ühel inimesel, peab organisatsioonis olema piisavalt töökohti ja kontrollmehhanisme,“ ütles ta, viidates ka Slava Ukraini juhtumile.

Arutelus käsitleti ka püsikulude katmise mudeleid. Ühe lahendusena toodi välja, et püsikulud võiksid katta nende vajalikkust tavaliselt paremini mõistvad suurannetajad, jättes väikeannetajatele teadmise, et nende raha selleks ei kasutata. Samuti rõhutati püsivate annetussuhete hoidmist – Nähtamatutel Loomadel on püsitoetajate määr 65%, mis on sektori keskmisest kõrgem.

Teadlikkuse tõstmine ja usalduse kasvatamine

Arutelu osalejad leidsid, et suur osa halduskulude teemalisest umbusust tuleneb vähesest teadlikkusest. Eksperdid oli ühel meelel, et on oluline annetajatele selgitada, et investeering turundusse või personalisse võib tunduvalt suurendada organisatsiooni mõju. Arutati, et vabakond peab olema ambitsioonikas ja strateegiline, kui soovib oma mõju suurendada. „Töö peab olema läbimõeldud ja hästi tehtud, maine korras ja suhtlus annetajatega selge,“ võttis teema kokku Mering.

Mõlemad arutelud jõudsid sarnase järelduseni: annetuskultuuri tugevdamiseks on vaja usaldust, läbipaistvust ja professionaalsust. Olgu tegu annetamise või heategevussektoris töötamisega – mõlemal juhul on eesmärk maksimeerida mõju. See tähendab, et annetajate teadlikkust tuleb suurendada, organisatsioonid peavad julgemalt näitama oma tulemusi ning ühiskond peab loobuma mõttest, et heategija töö on väärt vaid tänusõnu, mitte väärilist tasu.