Anna Salomon’i (2010) postitus ,,Humans are not automatically strategic”, LessWrong`i veebilehel vaatleb inimloomele omast mittetõhusust eesmärkide saavutamisel. Salomon’i vastab Sebastian Marshall’i (veebi tag: lionhearted) postitusele, milles Marshall tõstatab küsimusese:
“Miks suur osa tarkadest inimestest veedab aega pool produktiivsete strateegiatega, kuigi on olemas palju produktiivseid võimalusi, mida kasutada?”
Marshall toob oma postituses näite oma isiklikust elust. Marshall’i suurim soov on olla kõikide aegade parim koomik. Tema tuleviku eesmärgiks on teha põhitööna komöödiat ja tal ei ole teisi muid eesmärke ega soove. Liikudes selle eesmärgi poole, otsustas Marshall, et kui ta tahab saada maailma parimaks koomikuks, siis hakkab ta vaatama aastatel 1988-1995 televisioonis näidatud vana animatsiooni ja komöödiat "Garfield ja sõbrad," eeldades, et see strateegia on kõige tõhusam oma eesmärgi saavutamiseks. Nüüd sellele mõeldes, usub Marshall, et kui keegi soovib tõeliselt saada väga heaks koomikuks, peaks ta hoopis keskenduma millelegi muule, mitte pelgalt eeltoodud telesarja vaatamisele. Marshall’i küsimus seisnebki selles, miks ta tegi sellise ebaefektiivse valiku.
Salomon alustab Marshall’i küsimusele vastamist omalpoose näitega. “Miks kukub suvaliselt valitud kaheksa-aastane oma matemaatika testist läbi?” Salomon jätkab: “Asi on selles, et enamik võimalikke vastuseid on valed ning seda, kuidas leida õigeid vastuseid, ei tea kaheksa-aastane veel”. Kuigi statistiliselt on tõsi, et keskmine kaheksa-aastane kukub testist läbi, ei eelda kaheksa-aastane testi alustades seda. Seega, pole vaja tekitada "hirmu” võimaliku edu ees. Selle näite abil katsub Salomon tõestada seda, et kui sa ei tea, kuidas õiget vastust saada, on suurem võimalus valede vastuste suhtelise koguse tõttu ebaõnnestuda. Sarnaselt näitele valib suurem osa inimestest oma eesmärgi saavutamiseks “vale” vastuse ehk vale strateegia. Need valitud strateegiad on vähem efektiivsed ning seega, Salomoni arvates, valed. Lühidalt öeldes, kui meil pole häid tööriistu, et leida parim viis oma eesmärkide saavutamiseks, langeme tihti ebaefektiivsele teekonnale.
Salomon’i arvates suurim põhjus, miks nii paljudel inimestel puuduvad töövahendid, et leida “õiged” ehk “efektiivsed” strateegiad oma eesmärkide saavutamiseks, on tingitud sellest, et inimkonnal pole olnud tugevat evolutsioonilist (või kultuurilist) jõudu, mis tooks need vajalikud tööriistad meie teadvuse sfääri. Inimesel puudub loomulik eesmärgi tunnetus ja selle saavutamise jaoks vajalik– tõhus–struktuur. Seega, see on midagi, mida me peame ise õppima. Kuid samas keskmisel inimesel ei ole olnud tõelist vajadust selle õppimise järele. Salomon täpsustab, et tegelikult on olemas vähemalt mõned piiratud tähendused ja mõisted, mille kaudu saame inimesena vähemalt aimu oma eesmärgi tunnetusest.
Salomon toob välja kolm punkti, mis seda tõestavad:
1) Räägime endale ja teistele lugusid sellest, kuidas püüdleme erinevate „eesmärkide“ poole.
2) Otsime tegevusviise, mis on kooskõlas rollide ja eesmärkide poole püüdlemistega seotud eesmärkide suunas.
3) Tunneme rõõmu või pettumust, kui saavutame või ei saavuta oma „eesmärke“.
Salomon kasutab jutumärke, kuna tema arusaam mõistest eesmärk on natuke erinev. Ta näeb eesmärki, kui midagi pigem strukturalistlikku ning otsest A-st B-sse jõudmist, mitte kui midagi filosoofilist, näiteks “elu eesmärk”. Peamine mõte, mida Salomon katsub edastada, on et eesmärkide saavutamiseks oleks kasulik rakendada strateegiaid, mida me automaatselt ei kasuta. Aga millised siis on need starteegiad, mida tema arvates peaksime kasutama oma eesmärkide saavutamisel?
Esmalt soovitab Salomon eesmärgipüstitust alustada eneselt küsimuste esitamisega. Esimene samm on küsida endalt: “Mida ma püüan saavutada?” Seejärel, teise sammuna, tuleks mõelda, “milline on minu tulemus siis, kui ma olen selle eesmärgi saavutanud?” Nende küsimuste abil selginevad strateegia algus- ja lõpp-punktid ning tekib arusaam, mida täpselt taotletakse. Kui eesmärgi sisu ja tulemus on sõnastatud, tuleb kolmanda sammuna välja selgitada vajalikud abivahendid ja ressursid, mis eesmärgini jõudmiseks tarvilikud on. Kui need on olemas, võib öelda, et strateegia raamistik on loodud ning saab liikuda selle täitmise juurde.
Strateegia rakendamist soovitab Salomon alustada süstemaatiliselt. Neljanda sammuna tuleks mõtestada erinevad võimalikud viisid eesmärgi saavutamiseks, enne kui neid praktikas katsetada. Viiendas sammuna soovitab ta valida esimesena just sellised meetodid, millega me tavaliselt ei alustaks ja mille peale me esmapilgul ei tuleks. Nende katsetamine avardab tegutsemisvõimalusi ja võib tuua paremaid tulemusi, kui harjumuspärane lähenemine.
Seejuures ei ole vajalik, et kõik võimalikud meetodid oleksid kohe lõpuni välja selgitatud. Kuuenda sammuna tuleks alustada meetodite katsetamist, samal ajal jätkates uute võimaluste uurimist. Katsetamise käigus selgub seitsmenda sammuna, milline lähenemine osutub kõige efektiivsemaks, ning siis saab kaheksanda sammuna suunata oma tähelepanu ja energia just sellele kõige toimivamale meetodile.
Strateegia elluviimise ajal, eriti alguses, on oluline veenduda, et seatud eesmärk on tõepoolest see, mida me soovime, mitte lihtsalt see, mida me arvame soovivat. Seetõttu on üheksas samm hinnata, kas meil on eesmärgi suhtes kahtlusi või hirme. Kümnenda sammuna tuleb otsustada, kas nendega on võimalik edasi liikuda ja kas me suudame need ületada. Kui vastus on ei, tuleks mõelda, kas valitud eesmärk on nende negatiivsete aspektidega arvestades siiski püüdmist väärt. Alles üheteistkümnenda sammuna, kui on selge, et eesmärk on tõepoolest meie oma ja me oleme valmis selle poole liikuma, võib strateegiaga kindlalt edasi minna.
Eesmärgi saavutamisel soovitab Salomon kasutada oma ümbrust, et tugevdada oma motivatsiooni, negatiivsetel ja ebameeldivatel hetkedel ka protsessi. Ehk, peaksid ennast ümbritsema sotsiaalselt ja keskkonnaliselt inimeste ja keskkondadega, mis motiveeriksid sind liikuma sinu eesmärgi poole.
Kui aga otsustad mitte kasutada eelmainitud strateegiat oma eesmärgi saavutamiseks, võiksid ikkagi kasutada mõningaid muid kasulikke tehnikaid, kuigi sageli inimesed ei tee isegi seda. Üldiselt toimime plaanimata ning seetõttu ei saavuta me tihti midagi.
Me tegutseme tihti harjumuste ja impulsside mõjul valides teekonna, millel tundub olevat seos meie eesmärgiga. Tihti, ilma pikema mõtlemiseta, hakkame seda teekonda kohe läbima. Siis selgub, et see, mida me peame esmalt kõige efektiivsemaks strateegiaks, pole tegelikult tihti meie eesmärki toetav. Me ei tee strateegilisi valikuid, ei vähenda strateegiate valikut ega optimeeri oma eesmärkide saavutamist. Aga miks?
Salomon arvab, et inimesed ei kasuta oma täit intelligentsi potentsiaali. Töenäoliselt vaid 5% elanikkonnast omab piisavat abstraktse mõtlemise oskust, et aru saada, strateegia jälgimise kasulikkusest. Kuid siiski, isegi kui inimene oskaks strateegiat valida, (näiteks pärast selle artikli lugemist) ei oleks see midagi, mis toimuks automaatselt.
Salomon ütleb, et tehisintellekt või täpsemalt vestluspõhised keelesüsteemid, on abstraktse mõtlemise osas palju võimekamad kui inimesed. Meid inimesi juhib pigem motivatsioonipõhine otsustamise süsteem, mis suunab meie valikuid. “Mul võib olla küll piisavalt abstraktset mõtlemisvõimet selle mõistmiseks, et kui seisan kõrge hoone klaaspõrandal, olen ohutus kohas ning, et jäätis ei ole tervislik või et minu füüsilised harjumused toetavad minu valituid eesmärke. Kuid see ei tähenda, et need teadmised automaatselt uuenduksid või saadaksid neid signaale mulle, mille järgi saaksin aru, et ma arenen enda protsessis.” ütleb Salomon. “Kui me teadlikult nende signaalide tulemusel ei tööta, siis meie käitumine ka ei muutu. Ma saan oma automaatseid süsteeme (ehk loomulike käitumismustreid) harjutada. Seda saan teha näiteks visualiseerides jäätist kui vastikut, veresooni ummistavat ja eemaletõukavat toitu või kõndides piisavalt sageli üle klaaspõranda, et mu aju lõpuks usuks, et ma ei kuku sealt läbi. Kuid kõik ei ole meile loomupärane.” Eelneva näite tõttu arvab Salomon, et ei ole üldsegi üllatav, kui enamik inimestest ei õpeta ennast sellisel viisil mõtlema. Sellepärast ka suurem osa ette võetud eesmärkide püüdlustest on ebatõhusad ning ei saavutaoma efektiivsuse potentsiaali.
Siiski katsub Salomon õpetada ennast sarnaselt mõtlema ning kutsub ka lugejat tegema seda sama. Ta mainib, et kuigi ta tunneb inimesi, kes on palju strateegilisemad kui tema ise, näeb ta, et on selgeid viise, kuidas saada veelgi strateegilisemateks.
Salomon lõpetab oma vastuse Marshall’ile, küsides rea küsimusi, mille jätan ka selle artikli lõppu.
Kasutatud allikad:
https://www.lesswrong.com/posts/PBRWb2Em5SNeWYwwB/humans-are-not-automatically-strategic
