Õnnetu inimene, õnnetu ühiskond. Kas uus normaalsus?
Agnes Lea
4. mai 2020

Kes meist poleks tundnud praegusel ajal igatsust lähedaste järele? Sotsiaalsete olenditena on meie emotsionaalne ja subjektiivne heaolu enim mõjutatud suhetest teiste inimestega. Sama oluline, kui on materiaalne heaolu, on ka vaimne, sest mõlemaid peetakse koos teiste faktoritega peamiseks inimese heaolu ja õnnelikkuse näitajateks. 

Londoni majandusteadlaste hinnangul on meie elukvaliteedi ja heaolu tõstmiseks kõige parem alustada oma vaimse tervise seisundi parandamisest (1). Seda põhjusel, et ka suuremate arengumaade rahulolu uuringust on selgunud, et head vaimset tervist on eluga rahuloluks peetud lausa kaks korda olulisemaks kui füüsilist tervist või sissetulekut. Lisaks sellele, et suur osa vaimse tervise probleemidest on väheste ressurssidega lahendatavad, võimaldab enda murede lahendamine ka teisi suuremal määral aidata. Vaimse tervise probleemid võivad tabada igaüht, need ei ole seotud soo, vanuse ega kultuuriga. Samuti ei ole need võrdselt jaotunud ja võivad varieeruda erinevates sotsiaalsetes rühmades – seega ohus oleme me kõik. Paraku jääb suurem osa vaimse tervisega seotud probleemidest, mille alla kuuluvad näiteks depressioon, ärevus ja stress, meile sageli märkamatuks ja nendega ei osata iseseisvalt tegeleda. 

Health & Social Care Information Centre hinnangul kogeb vähemalt üks täiskasvanu neljast ja üks laps kümnest vaimse tervise probleeme igal aastal. Suuremat riski on märgatud täiskasvanute seas, kes on kodutud, rändurid, põgenikud, isoleeritud, vägivalla või väärkohtlemise ohvrid. Parem olukord pole ka laste ja noorukite, meie tuleviku loojate seas. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel põevad kogu maailma noortest psüühikahäirete all 10–20%, ehk ligi viiendikul alaealistest on probleeme vaimse tervise ja muredega toimetulekul (2).

Probleeme on eelkõige seostatud madalama sissetuleku ja sotsiaalmajandusliku seisundi halvenemisega, kuid huvitaval kombel ei ole täheldatud täielikku seost sissetulekute ning õnnelikkuse vahel. Kui hinnata õnnelikkuse taset sisemajanduse koguprodukti arvestades, siis näiteks 2019. aasta World Happiness Report tulemuste põhjal tõusis Hiina majandus 25 aasta jooksul viis korda, ent selle arvelt langes õnnetunne 15 aastat järjest. Sel näitel, ei saa väita, et suurem majanduslik heaolu muudaks inimesi rohkem õnnelikumaks, pigem vastupidi. Ka Euroopa Liidu riikide ja USA õnnelikkuse protsent pole kuigi suur. Olgugi et ollakse rohkem materiaalset kindlustatud võrreldes mõne teise riigiga, on depressiooni ja ärevuse diagnoosimine aastatega drastiliselt tõusnud. World Happiness Report andmetel oli Eesti õnnelikkuse indeks 2019. aasta seisuga pigem madal, mille põhjuseks toodi välja vähene heategevus, sest selles nähti arenguruumi.

Puudust kannatavatel inimestel on siiski enamasti madalam õnnetase. Vaesus suurendab vaimse tervise probleemide riski. See pole küll ainuke tegur, vaid seda kujundavad laiaulatuslikud omadused nii sotsiaalses, majanduslikus kui füüsilises keskkonnas, kus inimesed elavad. Näiteks Ameerikas võitlevad vaimse tervise eest kuni 43 miljonit inimest, mil igal aastal haigestub umbes neljast inimesest üks. Võrdlemisi arengumaades on vaimne tervis üks kõige tähelepanuta jäetud probleeme üldse. Hinnanguliselt kannatab Aafrikas depressiooni all 100 miljonit inimest, kellest 85%-l puudub ligipääs efektiivsele ravile (3).

On leitud, et just vaimsele tervisele tehtavad kulutused on õnnetaseme tõstmisel kulutõhusamad kui sama suured rahalised või materiaalsed toetused. Samas tekib küsimus, kuidas seda teha? Üks  võimalus on annetada vaimse tervisega tegelevatele efektiivsetele heategevusorganisatsioonidele. Kaasnev mõju on mõlemasuunaline, kuna uuringud on näidanud, et vahel võivad positiivsed emotsioonid ja abistav käitumine mõjutada ka enda heaolu, tervist ning pikaealisust. Vähemalt üks heategu päevas teistele on ka heategu endale!

Arizona ülikooli uuringutes on selgunud, et halvemate sotsiaalsete oskustega inimesed kogevad rohkem stressi ja üksindust, mis mõjutavad negatiivselt nende vaimset ning füüsilist tervist (4). Praeguses isolatsioonis peaksid seda mõistma ka muidu sotsiaalselt võimekad indiviidid: kellel ka tavaliselt on tugivõrgustik olemas, on hetkel sellest eraldatud. Nüüdseks juba üle kuu üksindust hakkab mõjuma ka terve inimese vaimsele tervisele. Seega on hetkel väga lihtne langeda depressiooni, tunda elujõu ja -tahte ning motivatsiooni puudumist. Üks võimalus sellega tegelemiseks, on suurendada enda prosotsiaalset käitumist. Prosotsiaalne käitumine tähendab jagamist, aitamist, annetamist, koostööd ja muud vabatahtlikku tegevust.

Parema vaimse tervisega on muuhulgas seotud ka emotsionaalne intelligentsuse ehk EQ tõstmine ja huvitaval kombel humanismi pooldamine. Psühholoog Carl Rogersi humanismi teooria kohaselt peaks iga inimene pöörama tähelepanu oma tugevustele ja vajadusel neid arendama, kuid selleks peavad esmajoones olema stabiilsed emotsioonid ja õppimistahe. Emotsionaalne õppimine, enesekäsitus, hea tegemine ja positiivsus on mõisted, mida humanism enim rõhutab. 

Ameerika psühholoog Daniel Goleman on oma teoses "Emotional Intelligence: Why It Can Matter More Than IQ“ toonud välja viis olulist aspekti, mis määratlevad emotsionaalse intelligentsuse (5):

• eneseteadlikkus – võime oma emotsioone, tugevusi, piiranguid, tegevusi täpselt ära tunda ja mõista, kuidas need mõjutavad teisi enda ümber;

• eneseregulatsioon – võime oma emotsioone ja impulsse targalt juhtida ning näidata või hoida tagasi teatud emotsioone sõltuvalt sellest, mis olukorra jaoks need vajalikud ja kasulikud on;

• motivatsioon – võime tunda rõõmu sellest, mida tehakse, oma eesmärkide nimel töötamine ning ei motiveerita end raha ega staatuse pärast;

• empaatia – võime teiste emotsioonidest aru saada ja kujutada end ette kellegi teise asemel;

• sotsiaalsed oskused – võime suhteid hallata laiemalt kasulikul viisil.  

Nagu me teame, siis pole elus alati kõige edukamad ainuüksi targad inimesed, kel on kõrge IQ ehk intelligentsuskvoot. Näiteks mõni võib olla akadeemiliselt suurepärane, kuid samal ajal on ta sotsiaalsete oskuste poolest saamatu tööl ja isiklikes suhetes. IQ võib olla piisav, et astuda ülikooli, aga EQ aitab lõpueksamite kaasnevate pingetega hästi toime tulla, et läbida õpinguid. Niisiis Golemani EQ määratluse aspekte järgides on võimalik hakkama saada nii isiklikus elus kui ka töökohal.

Kuna Eestis ja mujal maailmas lisaks Maailmapangale Emotsioonipanka kui sellist veel ei eksisteeri, mis keskenduks ainult inimeste vaimsele tervisele ja emotsioonidele, siis tuleb ise valmis olla märkama teisi enda ümber. Ilmselt pole puudustes elavate inimeste ainus mure tühi külmik ja majanduslikult kindlustatud inimeste rahulolu stabiilne sissetulek. Kui aga ise õnnelik olemine on saavutatud, siis võiks liikuda selleni, et aitame koos oma positiivsete emotsioonide juhtimisega tõsta ka teiste õnnetunnet. Lihtne, kas pole?

Allikad:

1. https://www.caba.org.uk/help-and-guides/information/happiness-depends-mental-health

2. https://www.who.int/news-room/fact-sheets/detail/adolescent-mental-health

3. https://www.forbes.com/sites/davidebanis/2019/10/10/world-mental-health-day-5-effective-charities-you-can-support

4. https://uanews.arizona.edu/story/poor-social-skills-may-be-harmful-mental-and-physical-health

5. https://virtualspeech.com/blog/5-features-emotional-intelligence

Loe veel

Efektiivne altruism Vikipeedias

Risto Uuk
14. august 2017

See pere annetab 40% oma sissetulekutest

Gertha Teidla-Kunitsõn
30. aprill 2017