Kuidas teha head paremini, 3. osa
Ann-Marii Vilk
19. juuli 2020

Käesolev tekst on refereeritud William MacAskilli raamatu „Doing Good Better“ (2015) 6., 7., 8. ja 9. peatükist. Autorid on Anna Linda Tomp, Ann-Marii Vilk, ja Liis Toomas.

6. peatükk: miks hääletamine sarnaneb tuhande dollari annetamisele?

William MacAskill alustab tõenäosusele keskenduvat 6. peatükki näitega Fukushima tuumakatastroofist. Fukushima Daiichi tuumajaam asus 2011. aastal aset leidnud maavärina keskpunktist 70 km kaugusel. Ehkki tuumajaama reaktorid lülitusid automaatselt välja, tabas looduskatastroof jaama jahutussüsteemi, mille tulemusena reaktorid hävisid. Kiirgus ise surmasid ei põhjustanud, kuid tagajärjed olid laastavad sellegipoolest – 160 000 inimest evakueeriti, üks sajast hukkus. Kellel lasub süü?

Uurimisprotsessis selgus, et tuumajaama planeerimisel ei peetud oluliseks (kuigi kaduvväikese tõenäosusega) riski, et selline looduskatastroof võib juhtuda. Peatükk vaatleb, kuidas mõista riskantseid, vähetõenäolisi juhtumeid hea tegemise kontekstis – kuigi on ettevõtmisi, mida on riskantne ette võtta, võivad need õnnestumise korral olla ülimalt suure positiivse mõjuga. Kuidas selliseid tegusid mõõta ja võrrelda?

Majanduses on kasutusel oodatava väärtuse mõiste. Näiteks: mängime kulli ja kirja. Tuleb kull, võidad kaks dollarit, tuleb kiri, kaotad dollari. Kas peaks kihlveo vastu võtma? Oodatava väärtuse teooria kohaselt peaks küll. Miks? Arvutades välja[1], mis on kihlveo vastuvõtmisel oodatav väärtus, selgub, et see on nullist suurem ehk positiivne.

Seda valemit kasutatakse sageli majanduses, statistikas, pokkeris, riskihaldamises ning üleüldiselt juhul, kui on tegemist ettenägematute tulemustega. Peatükis toodud näitega jätkates – kui kihlvedu järjest korrata, on kasulikum kihlvedu iga kord vastu võtta, jäädes tõenäoliselt nii plussi ning isegi võib-olla lisa teenides – valemi kohaselt teenib iga korraga keskmiselt 0,50 dollarit.

Enda rahaga ümber käies aga asjad nii lihtsad ei ole – suurem osa inimestest ilmselt eelistaksid 1000 dollarit endale jätta, selmet see mängu panna, kui on üks võimalus sajast võita 100 001 dollarit. Ja see on igati arusaadav. Raha kaotab kasvades väärtust ning tõenäoliselt saab esimest tuhandet kulutades endale suuremat rõõmu ja rahulolu pakkuda kui võimaliku võidusumma viimast tuhandet.

Sama aga ei kehti heategevuse puhul. Annetades tuhat dollarit Against Malaria Foundation’ile, soetab organisatsioon 160 sääsevõrku. Sada tuhat dollarit võimaldab fondil aga 10 600 sääsevõrku soetada. Maailmahädad on niivõrd üüratud, et nendesse peab meeletult ressursse suunama, et täiendav dollar oma väärtust hakkaks minetama – antud juhul räägime vähemalt 50 miljonist dollarist (organisatsiooni mitmekordne aastaeelarve). Praktikas on aga ebatõenäoline, et selline summa tõhusale heategevusfondile päevapealt sülle kukuks.

Jätkates oodatava väärtuse mõiste avamisega toob MacAskill välja valemi kasutamise surmasaamise tõenäosuse arvutamisel. See on oluline, sest inimesed kipuvad üldiselt üsna halvasti hindama vähetõenäoliste sündmuste juhtumist. Fukushima näitel oli turvalisuse eest vastutavatel inseneridel küll hea kavatsus vältida kahju, kuid turvalisuse hindamisel heitsid täielikult kõrvale katastroofi, mis oli küll vähetõenäoline juhtuma, kuid juhtumise korral laastavate tagajärgedega. Sama mõtte saab üle kanda ka hea tegemise konteksti, kus peame arvesse võtma nii õnnestumise tõenäosuse, aga ka selle õnnestumise väärtuse.

Sageli räägitakse, et valimas käimine on oluline – mitmed majandusteadlased aga leiavad, et kui eesmärk on mõjutada tulemust, on tegu ajaraiskamisega. Näiteks Steven Levitt, Chicago Ülikooli professor leiab, et valimas peaks käima näiteks armastusest kodumaa vastu, mitte soovist tulemust mõjutada, sest viimasest soovist lähtudes oleks ilmselt ajaga palju parematki teha. Oodatava väärtuse kontekstis aga on see järeldus liiga ümmargune. Valimise kindla mõju hindamiseks peaks välja arvutama, kui suur oleks meie mõju, kui tõesti suudaksime valimiste tulemusi mõjutada.

2008. aasta USA presidendivalimiste kontekstis arvutati välja, kui suur on tõenäosus, et üks hääl mõjutab valimistulemusi – võimalus on 1/60 000 000. Sealt aga tasub edasi arvutada, mis on kaalul, kui üks või teine kandidaat võidab. Millist kasu saan sellest mina? Kujutame ette, et näiteks maksumuudatustest tulenevalt maksab ühe või teise erakonna võit mulle tuhat dollarit. Sellisel juhul on oodatav väärtus üks kuuekümnest miljonist (tõenäosus, et minu hääl mõjutab) korda tuhat dollarit (raha, mis on mulle kaalul) ehk kokku 0,0016 dollarit. Sellise hinna eest ei tasuks tõesti vast valimas käia.

Aga isekas on hinnata valimas käimise kasu ainult ühe inimese vaatevinklist – lähenema peaksime selle järgi, millist kasu toob kõigile see, et üks või teine erakond on võimul. MacAskill arvutab välja, et kui sama tehe panna kõikide ameeriklaste konteksti, on „parema“ erakonna võimuloleku oodatav väärtus igaühele 5200 dollarit. See illustreerib valimiste tõelist väärtust ning seda, mil moel sarnanevad valimised arenenud riikide heategevustele annetamisega.[2]

Vaatlesime oodatava väärtuse mõistet valimiste kontekstis, liigume edasi altruismi juurde. Inimesed lähtuvad otsustamisel sageli kahest (oodatava väärtuse seisukohast väärast) arusaamast: 1) kui paljud inimesed käituvad ühtmoodi, leiab aset muutus; 2) üksi käitumise muutmine ei oma mõju. MacAskill seletab, et inimesi on raske panna näiteks lihast loobuma, sest leitakse, et ühe inimese käitumine ei oma suurt mõju. Jah, igapäevases kontekstis ühe lihatoote ostmata jätmine tõepoolest ei pruugi mõjutada nõudluse vähenemist ega pane kauplust lihatooteid vähem tellima.

Vastus peitub oodatavas väärtuses – ajapikku ei mõjuta ühe toote ostmata jätmine midagi, kuid võib aeg-ajalt siiski mõjutada, näiteks siis, kui kauplus teeb korrektuure tarnekogustes. Ehk siis – 999 korral ei omanud see käik mõju, kuid ühel korral tuhandest, kui kaupluse juhataja vähendas lihatoodete tarnekoguseid väiksemate müüginumbrite tõttu, oli mõju väga suur. Kuigi see näib absurdsena, on seda põhimõtet majandusteadlased uurinud, leides, et loobudes näiteks ühe muna ostust, langeb kogutootmine 0,91 muna võrra, loobudes piimagallonist, langeb tootmine 0,56 galloni võrra ja nii edasi.

Uurime ka seda, milline on oodatava väärtuse mõju konkreetseid samme tehes poliitikas ehk valdkonnas, kus läbilöömine on üsna ebakindel, ent õnnestumise korral on mõju tohutu – Ühendkuningriigist pärit Oxfordi tudeng, keda huvitab karjäär poliitikas võib arvata, et tema võimalus poliitikas edu saavutada on 1/20 000, võttes arvesse, mitu inimest elab Ühendkuningriigis ning kui suur hulk neist parlamenti jõuab. See aga ei võta arvesse seda, kui suur hulk inimesi on tegelikult poliitikukarjäärist huvitatud ning seda, milline on poliitikute taust üldiselt.

Antud Oxfordi Ülikooli eriala lõpetanud (poliitikale, filosoofiale ja majandusele keskenduv eriala ehk PPE) olid 2014. aastal parlamendis tugevalt esindatud – 650 parlamendisaadikust üle saja õppisid Oxfordis (igal aastal on Oxfordis ca 3000 lõpetajat), kellest 35 on õppinud PPE õppekaval. 32% ministritest olid õppinud PPE õppekaval; 1945. aastast alates on 13 peaministrist olnud 9 Oxfordist, neist 3 PPE õppekavalt. Kuigi see näitab, kuivõrd ebavõrdne on poliitiline esindatus Ühendkuningriigis, võib siin näha ka võimalust. PPE lõpetaja šanss pääseda briti parlamenti on 1/30, võimalus saada peaministriks on 1/3000.

Kuigi võimalus, et plaan selliselt välja ei kuku, on ikkagi suur, on võimalik välja arvutada, milline võib olla selle tudengi mõju, kui ta poliitikasse siiski jõuab. Arvestades seda, kui suurt hulka riigieelarvest mõjutab parlament (konservatiivse arvestuse järgi ca 45 miljardit naela) ning kui suurt hulka mõjutavad PPE õppekava lõpetajad parlamendisaadikena (väga konservatiivse hinnangu järgi mõjutab iga lõpetaja ca 160 miljonit naela), võib poliitikasse jõudes õigeid valikuid tehes olla mõju ääretult suur. Nähes, kui suur on võimalus teha head, valib selle näite põhjal tudeng karjääri poliitikas. Muidugi ei ole ainus võimalus head teha poliitikas, headest karjäärivalikutest lähemalt räägime 9. peatüki kokkuvõttes.

Üks põhimõte, millest kipume ekslikult sageli lähtuma, on see, et üks või teine asi „ilmselt ei saa kunagi teoks“. Selline mõtteviis on aga ohtlik – nii mõnigi tänastest tõdedest olid omal ajal ebatõenäolised ning koguni radikaalsed, olgu juttu naiste, rahvus- või seksuaalvähemuste õigustest või muudest küsimustest, mis suurte muutuste aegadel näisid naeruväärsete ja võimatutena.

Viimaks vaatleme kliimamuutusi. Kuhu paigutub oodatava väärtuse põhimõte antud küsimuses? Kui kliimamuutused on reaalsed ning me ei tee midagi, et seda peatada, on tagajärjeks miljonite hukkumine ning maailmamajandusele triljoneid dollareid kahju. Kui me aga otsustame midagi ette võtta, on kahjud märksa väiksemad. Kuigi sammude võtmine võib olla kulukas, on ilmselt tagajärjeks ebaolulist laadi ebamugavus, mis on tühine drastiliste tagajärgede kõrval, mida tegematajätmised võivad põhjustada.

Teiseks võib oodatavat väärtust näha selles kontekstis, mida inimesed saavad ise ära teha. Ilmselt näib indiviidina püüd kasvuhoonegaase vähendada tühine (mõjutades kliimasoojenemist ilmselt vaid 1/1×109 kraadi võrra), kuid see mõte ei võta arvesse, milline on sellise käitumise oodatav väärtus.  Kuigi 1/1×109 kraadi tundub tühine mõju, võib olla just see kaduvväike muutus viimaseks piisaks kliimakatastroofi karikasse. Samamoodi tundub „ah, mis mina“ mõtteviis rumal selle kõrval, kui kogu inimkond kliimavaenulikult käitudes samamoodi mõtleb, mõjutades nii kliimasoojenemist tervikuna.

Kuigi viimastest ülevaadetest võis jääda mulje, et efektiivne altruism tegeleb vaid lihtsasti mõõdetavate teemadega, nagu näiteks ussikuuriprogrammide või sääsevõrkude jagamisega, siis ehk andis ülevaade oodatava väärtuse põhimõttest ammendava ülevaate, miks nii päris ei ole. Isegi, kui poliitiline mõju ja looduskatastroofide ennetus näivad hoomamatute ja mõõtmatutena, on neile võimalik läheneda tõenduspõhiselt, põhjalikult ja kvantitatiivselt. Kuigi see võib olla raske, on juba katse kvantitatiivselt vaadelda parem, kui loobumine tegevusalade valimine suva või emotsioonide järgi või üleüldse loobuda soovist teha head.

7. peatükk: millised heategevusühingud on kõige mõjusamad?

Seitsmes peatükk loob abistava raamistiku, mille järgi on annetajatel lihtsam valida valdkonda ja organisatsiooni, millele annetada. Peatükki alustab MacAskill mõtteharjutusega. Oletame, et sul on sada dollarit, mille pead annetama ühele kolmest järgnevast organisatsioonist, mille eesmärk on lahendada probleeme Aafrika arenguriikides.

Esimeseks organisatsiooniks on „Books for Africa“ (edaspidi BFA), mille eesmärgiks on saata Ameerika Ühendriikidest Aafrikasse raamatuid, parandades selle kaudu raamatute kättesaadavust eelkõige õpilaste hulgas. Organisatsiooni töö on olnud edukas, kuid raamatute puudus Aafrikas on siiski jätkuv.

Teiseks organisatsiooniks on „Development Media International“ (edaspidi DMI), mille eesmärgiks on ennetada alla viieaastaste Aafrika laste surma. Organisatsioon püüab meedia abil tõsta inimeste tervisealast teadlikkust, luues õpetlikke raadio- ja telesaateid, mis kajastavad näiteks õiget hügieenikäitumist, propageerivad imetamist ja putukavõrkude kasutamist. Organisatsioon usub, et vanemate õpetamisel ning nende teadlikkuse tõstmisel oma laste tervise osas väheneb ka kuni viieaastaste laste suremuse protsent.

Kolmandaks organisatsiooniks on „GiveDirectly“, mille programm on üsna lihtne. Organisatsioon teeb rahaülekandeid annetajatelt otse abivajajatele Keenias ja Ugandas, sealhugas saavad abivajajad annetatud raha kasutada oma äranägemise järgi kõige pakilisemate probleemide lahendamiseks. Seega millisele organisatsioonile annetada?

Üks populaarne viis, kuidas organisatsioone hinnata, on jälgida nende finantskäitumist. Kui palju kulutatakse organisatsiooni administratiivsele poolele? Kui suur on otsene rahaline osa, mida kasutatakse organisatsiooni peamiste programmide jaoks? MacAskill lükkab populaarse mõtteviisi ümber.

Toetudes ühe vanima ja populaarsema organisatsioonide hindamissüsteemi – Charity Navigator – andmetele, võrdleb MacAskill välja valitud kolme organisatsiooni finantsandmeid. BFA kulutab kogukuludest üldkuludele 0,8%, GiveDirectly 6% ning DMI koguni 44%. Charity Navigatori järgi peaks valituks osutuma BFA, mis on hinnatud maksimaalse neljatärni skooriga ning asetub kümne parima organisatsiooni nimekirjas kolmandal kohal. Charity Navigatori kodulehel ei ole aga tegelikult hinnatud GiveDirectly’d ega DMI’d.

Toetudes pelgalt organisatsiooni finantskäitumisele, ei ole võimalik leida kõige efektiivsemat heategevusprogrammi, mis annetaja rahaga kõige paremaid tulemusi tooks. MacAskill toob lihtsa näite. Kui kaalume uue arvuti ostmist ning sõelale on jäänud MacBook ning PC, ei hakka me võrdlema Apple ja Microsofti ettevõtte administratiivset poolt ega oskust rahaga ümber käia. Tarbijana hoolime, millised on toote positiivsed ja negatiivsed küljed ning kas oleme tootega rahul. Seega, kui need tegurid ei ole meile igapäeva oste tehes olulised, siis miks peaksime heategevusega käituma teistmoodi?

Pigem võiksime organisatsioonide võrdlemist alustada nende tegevuse hindamisega. Mida organisatsioon teeb minu annetusega? Kuidas parandatakse annetuse läbi inimeste elusid? Kui palju kasu on minu annetusest? Pealtnäha tundub, et õpilaste varustamine raamatutega on kasulik tegevus, kuid tegelikult on selle kasu hindamiseks liiga vähe tõenduspõhist materjali. Haritud õpetaja puudumisel ei ole õpilastele raamatutest ja õpikutest nende kooliteel erilist kasu. Seega välistab MacAskill BFA, kuna teised kaks organisatsiooni on tugevamate tunnustega.

Organisatsioonide edukaks võrdemiseks ning oma otsuse lihtsustamiseks soovitab MacAskill igal annetajal esmalt vastata järgmisele viiele küsimusele. (Küsimused on koostanud usaldusväärne organisatsioonide hindaja GiveWell.)

1. Mida see organisatsioon teeb?

Peaksime uurima, millega organisatsioon tegeleb ning millised on programmide väljavaated. Näiliselt lihtsad küsimused, kuid tihti on reaalsus ning inimeste oletused organisatsiooni tööst erinevad. Näiteks tervise valdkonnas tegutsevad organisatsioonid ei panusta rahaliselt erinevate programmide uuringutesse nii palju kui arvata võiks. Suurem osa rahalisest ressursist kulutatakse muudele programmi osadele. Näiteks panustab ALS-i haigetega tegelev organisatsioon taustauuringutesse 35% ja Ameerika Vähiliit vaid 22%. Need numbrid ei peaks olema määravad otsuse tegemisel, kuid annavad siiski mõtlemisainet, millisele organisatsioonile oma raha annetada.

2. Kui kulutõhusad on programmid, millega organisatsioon tegeleb?

Kuluefektiivsuse hindamiseks peaksime algselt vaatlema, kui palju kulutatakse ressursse ühe inimese peale. Veelgi enam, kuidas ressursside kasutamine seda inimest mõjutab ning kas ja kuidas programmid reaalselt inimese elukvaliteeti parandavad.

GiveDirectly kaudu saavad abivajajad otsest rahalist abi. Seega on raha kasutamine nende abivajajate endi otsustada. Kui nad kasutavad raha hariduse või muudele eluks vajalikele asjadele, siis on meie annetusi positiivselt kasutatud. Aga me ei saa kindlad olla, et annetatud raha ei kulutata alkoholi või muude meelemürkide ostmiseks, see oleks väga muret tekitav. Ligi 39% annetustest kasutatakse koduloomade ostmiseks. Inimeste heaolu on otseste annetuste abiga märgatavalt tõusnud, kui DMI programm on veelgi efektiivsem.

Lääneühiskonnas on hügieeni eest hoolitsemine elementaarne. Iga ameeriklane teab, kuidas kasutada seepi ning et käsi peab pesema regulaarselt. Arenguriikides on seep luksuskaup ning isegi kui vaesemate riikide elanikele on selgeks tehtud tavapärased hügieenitoimingud, on seebi kasutamine neile võõras ja tõrges. Halbadel hügieeniharjumustel võivad olla aga üsnagi ulatuslikud tagajärjed. Arengumaade üks suurimad probleeme tervise vallas on kõhulahtisus, mille tagajärjel sureb aastas ligi 760 000 last. DMI programmide abil on võimalik õpetada inimestele, kuidas oma keha ja tervisega õigel viisil toime tulla.

DMI efektiivsuse mõõtmiseks kasutab MacAskill juba meile tuntud QALY süsteemi, kus üks QALY võrdub ühe hea tervisega elatud aastaga. Ühe QALY hankimiseks kulub ligikaudu 10 dollarit ning ühe elu päästmiseks DMI kaudu oleks vaja 360 dollarit. QALYde kaudu inimese heaolu, sissetulekute suurenemise ja elude päästmise mõõtmine ja hindamine, on keeruline, aga siiski võimalik.

Läheneme asjale veidi teisel viisil. 1000 dollari suurune annetus viie liikmelisele perekonnale tähendaks nende jaoks aastase sissetuleku kahekordistamist. Selle summa investeerimine kindlustaks 10 aastat kahekordset sissetulekut. Lõpuks saame endilt küsida, millisel tegevusel on suurem kasu: Annetada DMIle 1000 dollarit ning päästa kolme inimese elu või annetada GiveDirectly’le ning kahekordistada viie inimese sissetulek kümneks aastaks. Kahe programmi andmete vaatlemisel ja võrdlemisel, võib järeldada, et kuluefektiivsem on DMI.

3. Kui hästi on põhjendatud taustinformatsioon programmide kohta?

Programmide efektiivsust on mõistlik hinnata tuginedes kindlatele teaduslikele uuringutele. Veel eriti head oleks nii-öelda uuringud uuringutest või organisatsioonide endi poolt läbiviidud programmide kvaliteedihindamised. On keeruline eristada töötavaid programme mitte-töötavatest.

Tihti eelistame heategevusorganisatsiooni, millel on väga hästi põhjendatud tõekspidamised keskmise kuluefektiivsuse kohta, organisatsioonile, mis on vägagi kuluefektiivne, kuid vajaka jääb vettpidavatest tõenditest. MacAskill mõtestab selle lahti nii – kui tõendid näitajate kohta on nõrgad, on näitajad suure tõenäosusega palju optimistlikumad ning sellest tulenevalt on ka organisatsiooni tegelik kuluefektiivsus palju madalam.

Üks äärmuslikemaid näiteid väheste tõenditega heategevusprogrammidest on väikelaen (üks finantseerimise liike, kus laenatakse väikesi summasid väga vaestele). Pealtnäha tundub väikelaenu andmine üsnagi kuluefektiivne. Kuid tegelikkuses, kui põhineda teaduslikele uuringutele, on sellist tüüpi laenul vähe või mitte üldse mingisugust mõju inimeste sissetulekule, tarbimisele, tervisele või haridusele. Pigem kasutatakse väikelaenu lühiajalise tarbimise jaoks, kui et kasvatatakse pika perioodi jooksul finantsilist kindlustatust.

Seega kuidas selles kontekstis võrrelda GiveDirectly ja DMI programme? Vaatleme DMI kolme põhilist tõestust nende programmide töötavuse kohta, kui massimeedia kampaaniatele kulutatakse 10 dollarit ühe QALY kohta. Esiteks, on avaldatud vaid mõned teaduslikud uuringud massimeedia mõjust inimeste tervisekäitumisele. Teiseks, DMI on välja töötanud matemaatilise mudeli, kuid seegi töötab ilmselt optimistlikel eeldustel, mis muudab tulemused ka reaalsusest optimistlikumaks. Kolmandaks, on DMIl organisatsioonisiseselt kontroll ja ülevaade oma tegevuse üle, kuid seegi on suures pildis subjektiivne.

Raha ülekannetel töötavaid programmide põhimõtteid on laiapõhjaliselt uuritud. Programmid töötavad efektiivselt ning parandavad inimeste heaolu erinevates riikides üle maailma. Programmid on väga lihtsate ja kindlate põhimõtetega ning töötavad kõige pakilisemate probleemide lahendamise nimel. DMI näitajad on küll optimistlikud, kui GiveDirectly programmid on paremini tõendatud. Seega on siin eelis GiveDirectlyl.

4. Kui hästi on programmid siiani töötanud/kui hästi töötavad hetkel?

Kindlasti on vajalik teada, kuidas välja valitud programmid on varasemalt töötanud ning kuidas on nende hetke seisukord. Ehk tähtsamgi on teadmine, mil viisil on programmid inimeste elu mõjutanud. Putukavõrkude soetamine malaariasse haigestumise vältimiseks on väga kuluefektiivne programm, kui putukavõrke kasutatakse õigetel eesmärkidel.

Keenia valitsus jõudis tõdemusele, et tihtipeale kasutavad inimesed putukavõrke teistel eesmärkidel, näiteks kala püüdmiseks või kuivatamiseks. Sellest tulenevalt koolitab Against Malaria Foundation putukavõrkude kasutajaid, tehes neile selgeks võrkude kasutamise positiivsed küljed tulevikus.

Kahe organisatsiooni vaatlusel ei suuda MacAskill tuua välja ühte tugevat programmi, mis selles küsimuses kindel võitja oleks. Mõlemad organisatsioonid, nii GiveDirectly kui DMI, on siseselt läbipaistvad ja kvaliteetsed.

5. Kas organisatsioon vajab lisarahastust?

Isegi kui oled juba kõige efektiivsemini töötava organisatsiooni leidnud, tuleb siiski vastata veel viimasele küsimusele. Peaksime uurima, kas töötavad programmid vajavad lisarahastust ning kas lisaressursside kasutamine toob ka mingisugust kasu oodatavale tulemusele. Isegi kui programmile on võimalik lisarahastust anda ning üldiselt oleks see neile kasulik, kui kiirelt ja kui suures ulatuses kasvaks programmi efektiivsus?

Mõlemad vaatluse all olevad organisatsioonid on lisarahastuse kasutamiseks üsna heal positsioonil, aga GiveDirectlyl on siiski veidi paremad näitajad, et lisaressurssidega efektiivsemat tulemust saavutada. Võtame vaatluse alla aasta 2015. DMI suudaks efektiivselt kulutada 10 miljonit dollarit ning vajaks lisarahastust 2-4 miljonit dollarit. Seevastu GiveDirectly kulutaks annetustest 25-30 miljonit dollarit ning vajaks lisaraha ligi 10 miljonit dollarit. Samuti on otseste rahaliste annetuste jaoks suurte summade kasutamine palju lihtsam ja tõhusam, kui seda on inimeste harimine läbi massimeedia. DMI ei suudaks lisarahastusega piisaval hulgal inimeste heaolu parandada.

Kolme heategevusorganisatsiooni tausta vaadeldes jõudis MacAskill tõdemusele, et kaks neist on tegelikult üsnagi kulu-efektiivsed. Kui tema peaks annetama 100 dollarit ühele neist organisatsioonidest, siis valiks ta selleks DMI. Peamiselt toetub ta valiku tegemisel oma raamatu 6. peatükis fookuses olnud „oodatava väärtuse“ mõistele. Samas ei seisa ta vastu ka teistele, kes tahavad teha valiku GiveDirectly suunas, kuna neil on paremini tõendatud taust.

Siinkohal jõuabki MacAskill valiku tegemise raamistikuga lõpusirgele. Tegelikult ei olegi valiku tegemine kergete killast ning selgusele on üsna raske jõuda. Ehk kõige olulisemad küsimused, mida peaks kindlasti arvesse võtma on kulu-efektiivsuse ja kindlate tõendite olemasolu kohta. Kas peaksime annetama organisatsioonile, millel on väga kindel ja tõenduspõhine taust, kuid võrreldes kaasorganisatsioonidega väiksem mõju tulemusele või hoopis organisatsioonile, mis on väheste tõenditega, kui väga tõhusa tööga suurel hulgal abivajajaid mõjutanud? Millisele heategevusorganisatsioonile oma annetus suunata on lõpuks siiski annetaja enda otsus ning taandub tema optimismi-pessimismi soonele.

Peale nende kolme, mida MacAskill eelnevalt käsitles, on maailmas veel teisigi heategevusorganisatsioone. Kui inimestel ei ole aega ega tahtmist igat organisatsiooni antud raamistiku ja küsimustega analüüsima hakata, siis võib ta võtta appi raamatu 7. peatüki lõpus oleva tabeli. Selles tabelis on MacAskill, toetudes GiveWellile, selgelt välja toonud kõige kulu-efektiivsemad heategevusorganisatsioonid, mis on välja valitud kolme kriteeriumi alusel.

1) Tabelist ei leia suuri heategevusorganisatsioone, mis tegutsevad väga paljude ja erinevate programmidega ning on seetõttu raskesti hinnatavad, 2) tabelisse on lisatud mitte lihtsalt head, vaid kõige paremad organisatsioonid ning 3) valitud organisatsioonid keskenduvad tervise parandamisele arengumaades. Lisaks selgitab ta iga organisatsiooni juures lühidalt ka just neid viit küsimust, mida eelnevalt vaatlesime.

8. peatükk: maailma päästmine läbi oma tarbimisharjumuste muutmise?

Alustame arengumaades, tavaliselt Aasias ja Lõuna-Ameerikas, asuvatest suurtehastest, mis toodavad rikaste riikide tarbijatele tekstiilitooteid, mänguasju ja elektroonikat. Inglise keeles kutsutakse neid ühisnimetajaga sweatshop. Kõnealustes tehastes on enamasti 16-tunnised tööpäevad, mõnikord ei lubata pause isegi tualetis käimiseks või söömiseks ning töötajate tervise ja ohutusnõudeid ignoreeritakse pidevalt.

Need asjaolud ei ole enam kellelegi saladuseks ning seetõttu on avalikkus üles näidanud suurt vaenulikkust korporatsioonide vastu, kes selliseid tootmisviise rakendavad. Sweatshop-ide vastastel liikumistel on üllad põhjused, sest sellised tingimused tunduvad lääne inimeste jaoks tõesti talumatud, aga kas see on siiski parim viis head teha?

Need töökohad on arengumaades tegelikult väga head positsioonid. Neile on suur konkurents, ning tingimused on palju paremad kui alternatiivsete variantide puhul nagu madalapalgalised põllutööd või kerjamine. Seda nähtust annab seletada faktiga, et sellise tehase töötaja teenib päevas keskmiselt 5 dollarit, aga paljud inimesed nendes riikides peavad toime tulema 1,25 dollari suuruse päevaeelarvega.

Me kipume pidevalt unustama, kui ekstreemne ja laiahaardeline on globaalne vaesus. Seega neid tehaseid boikoteerides teeme me hoopis rohkem halba kui head. Seda väidet annab illustreerida mitmete päriseluliste näidetega, kus tehastest koondatud lapstöölised ei läinud kooli ega parematele töökohtadele, vaid lõpetasid suuremalt jaolt tänavatel kerjates või teistes sweatshop-ides. On õige tunda viha ja õudust, et inimesed peavad sellistes tingimustes töötama, kuid õige reaktsioon oleks keskenduda püüdlustele globaalset vaesust vähendada, mis sunnib neid sellistes kohtades töötama.

Järgmisena võtame ette Fairtrade liikumise, mis on püüdlus tagada kõrgem palk arengumaade töötajatele läbi fikseeritud hindade. Meie maksame veidi kõrgemat hinda, et tagada tootjatele ausam tasu. Taaskord peame esitama endale küsimuse, kas ja kui palju inimesed vaestes riikides sellest tegelikult kasu saavad. Vastus on: pettumust valmistavalt vähe. Seda kolmel põhjusel.

Esiteks, Fairtrade toodete ostmisel ei saa kasu maailma vaeseimad inimesed, kuna sertifikaadi saamisel on kõrged standardid, mida kõige kehvemal järjel riikide tootjad ei saa endale lubada. Seetõttu on Fairtrade tooted pärit enamasti suhteliselt heal järjel olevatest riikidest nagu Mehhiko ja Costa Rica, mis on kümme korda rikkamad kui maailma vaeseimad piirkonnad.

Isegi kui Fairtrade oleks hea viis, kuidas farmeritele rohkem palka maksta, saame me teha rohkem head ostes ilma antud sertifikaadita tooteid, mis on pärit vaesematest riikidest. Raha kahaneva väärtuse tõttu on üks dollar etiooplase jaoks rohkem väärt kui mitu dollarit costaricalasele.

Teiseks, suur osa Fairtrade toodetele kulutatud rahast ei jõua farmeriteni. Vahendajad võtavad suurema enamuse. Kolmandaks, isegi see väike osa rahast, mis jõuab tootjateni, ei tähenda ilmtingimata kõrgemaid palkasid töölistele, vaid tagab kõrgema hinnagarantii sertifikaadiga organisatsioonidele.

Roheline eluviis on eetilise tarbimise ehk isegi populaarseim ja suurim osa. Kliimasoojenemine on suur probleem ning on ainult loogiline, et me tahame selle ära hoidmiseks pingutada. Kahjuks on populaarsed viisid kasvuhoonegaaside vähendamiseks väga ebaefektiivsed. Näiteks elektrooniliste seadmete välja lülitamine, kohaliku toidu tarbimine ja kilekottide kasutamise vältimine on kõik kaduvväikese efektiga.

Oma harjumuste muutmisel on reaalselt kasu ainult liha söömise vähendamisest, lennureiside ja autosõitude miinimumini viimisest ning oma maja korralikust soojustamisest, et vähem energiat kütmisele kulutada. Nendest kolmest aga veel parem viis maailma aidata on carbon offsetting ehk oma süsinikdioksiidi tootmise tasakaalustamine läbi annetamise organisatsioonidele, mis seda mujal vähendavad.

Paljud keskkonnakaitsjad on sellist annetamist kritiseerinud öeldes, et see on justkui vastutuse ära andmine. Samas lähemalt analüüsides saame välja arvutada, et annetades aastas 105 dollarit organisatsioonile Cool Earth, mis tegeleb vihmametsade raie ennetamisega, oleme tasakaalustanud ühe keskmise ameeriklase aastase süsinikdioksiidi tootmise. Võrreldes elustiili drastilise muutmisega on see summa naeruväärselt väike.

Taimetoitlus on viimasel ajal aina rohkem laialt leviv viis oma ökoloogilist jalajälge minimeerida. Mainisime ka varasemalt, et liha tarbimise vähendamine on üks efektiivsemaid elustiili muutuseid. Samas vaadeldes siin kontekstis Cool Earthi näidet kulub liha tarbimisest tekkinud kahju tasakaalustamiseks 5 dollarit. Keskkondlik argument taimetoitluse poolt on üsna nõrk, kui sa pigem annetaksid 5 dollarit kui lõpetaksid liha söömise. Loomade heaolu on palju mõjuvam põhjus sellise muutuse elluviimiseks. Suurem enamus loomi kasvatatakse tööstusfarmides, kus nad piinlevad ja kannatavad kohutavates tingimustes ainult veidi odavama hinna pärast.

Samas, kas me ei võiks ka siin kasutada sama lähenemist, mis keskkondliku argumendi puhul? Annetades loomade heaolu eest võitlevatele organisatsioonidele saaksime ju justkui tasakaalustada enda tarbimise sellega, et keegi teine hakkab nende veenmise toimel meie asemel taimetoitlaseks. Siin kontekstis see aga ei toimi, sest süsinikdioksiidi tasakaalustamisel me hoiame ära igasuguse kahju, mis kellelegi meie tegude tagajärjel võib osaks saada, aga lihatarbimise tasakaalustamisel me lihtsalt muudame seda, kes loomi kahjustab. See, et keegi teine sinu annetuste tagajärjel enam loomadele piinasid ei valmista ei muuda seda, et sina seda teed. Seega, kui me vähegi hoolime loomade heaolust, siis esimene samm peab olema enda tarbimisharjumuste muutmine. See aga ei tähenda kindlasti, et peaksime seal oma jõupingutused lõpetama.

Kokkuvõtteks võib väita, et oma tarbimisharjumuste muutmine ei ole väga efektiivne viis maailma muutmiseks võrreldes õigetesse kohtadesse annetamisega. On leitud, et eetiline tarbimine võib isegi rohkem halba kui head teha. Psühholoogid on avastanud nähtuse nimega moraalne litsentsimine, mille iva seisneb selles, et kui inimesed teevad ühe väiksema heateo, siis kompenseerivad nad tulevikus tehes vähem heategusid üleüldiselt.

Selle valguses on Fairtrade kohvi ostmine ja toast lahkudes tule kustu panemine potentsiaalselt kahjulikud tegevused, kui keegi selle arvelt annetamata jätab, sest tunneb, et on maailma nii palju juba edasi aidanud. Sellest lähtuvalt: tehke suure efektiga heategusid, mõelge väikestest heategudest kui astmetest päriselt mõju omavate poole või ärge tehke üldse! Siinkohal on oluline rõhutada, et oma ökoloogilise jalajälje tasakaalustamiseks annetamine võib olla kokkuvõttes isegi odavam, kui kulutada pidevalt natuke rohkem raha “eetilistele” toodetele.

9. peatükk

Nüüdseks oleme tutvunud erinevate tegevustega, läbi mille efektiivset altruismi edendada. Kuidas räägib William MacAskill aga elu kõige olulisematest valikutest? Kas efektiivse altruistina saaks ka töötada? Sellele küsimusele vastamisele pühendab MacAskill mahuka peatüki, mille eesmärk on selgitada lugejale, miks tasub vaeva näha karjäärivaliku tegemisel ning kuidas peaksid toimima noored, kes soovivad oma karjääri jooksul midagi maailmas muuta.

Selleks loetleb MacAskill kolm olulist teemat, millele tuleks karjäärivalikul mõelda. MacAskill keskendub peatükis:

a) isiklikule sobivusele töökohal;

b) võimalikule töökohal saavutatavale mõjule;

c) mõjule hilisemas elus.

Isiklik sobivus

Nagu pealkirigi viitab, vaatleb see kriteerium töökoha sobivust töötegijaga, näiteks selle järgi, kas see pakub rahuldust. Sellega käivad sageli kaasas ka üleskutsed kuulata oma südant ning tegeleda sellega, mis tõeliselt meeldib. Ent MacAskilli eesmärk on see arusaam kahtluse alla seada ning näidata, et karjäärivaliku sobivus ning „südame kuulamine“ ei pruugi ilmtingimata kokku käia.

„Kuula oma südant“, „tegele sellega, mille vastu sul on kirg” ja muud loosungid ei aita meid kuigi palju edasi. Ehkki on oluline, et töö töötegijale meeltmööda oleks, ei ole õige mõelda, justkui igaühel oleks ettemääratud kindel valdkond, millega tegeleda üksnes selle põhjal, et selle vastu on „kirg“.

See, mida inimesed sageli peavad oma kireks, ei ole alati tööellu kantuna realistlik, pidades kirglikuks valdkonnaks näiteks muusikat, sporti või kunsti. See ei tähenda, et kõik saaksid või peaksid nendes valdkondades tegutsema. Lisaks ei oleks neis konkurentsitihedates valdkondades ka piisavalt töökohti.

Teisalt on oluline välja tuua, et inimeste huvid kipuvad elu jooksul muutuma ning ei oleks otstarbekas täielikult pühenduda millelegi, mis võib aja möödudes muutuda ebahuvitavaks (mõelgem siinkohal, kuidas kasvõi meie endi huvid on kümne aasta jooksul muutunud). Sama kehtis ka näiteks Steve Jobsi puhul, kes noortele motivatsioonikõnede pidamisel sageli soovitas tegeleda kirglikult just südamelähedaste teemadega. Kui Apple’i kaasasutaja oleks sama soovitust noorena kuulda võtnud, oleks ta ilmselt jäänud pidama budismi ja eneseotsingute juurde Indias.

Seega on kõige olulisemaks teguriks rahuldust pakkuva töökoha leidmisel, kas töökoht on ise oma olemuselt kaasahaarav ning vastab viiele järgnevale kriteeriumile:

a) Kas see töökoht pakub piisavalt iseseisvust?

b) Kas see tekitab saavutustunnet?

c) Kas see töökoht on mitmekesine?

d) Kas töökohal on võimalik saada tagasisidet?

e) Kas see töökoht on piisavalt tähendusrikas, kas sellel on võime panustada suurema eesmärgi saavutamisse?

Just need kriteeriumid on otseses seoses motivatsiooni, produktiivsuse, pühendumusega ning ühtlasi ka rahuldusega, mida üks töökoht saab töötegijale pakkuda. Kui töökoht suudab kõike seda pakkuda, ei ole vaja toetuda põhjendamatule „kirele“, mis meil vastava töökoha vastu on enne tööle asumist – kui töökoht on sobiv, mitmekesine, tähendusrikas, suunatud arengule ja suudab tekitada saavutustunnet; kasvavad kirg ja motivatsioon töö vastu aja möödudes.

Võimalik saavutatav mõju töökohal on teine oluline tegur, mida karjäärivalikul arvesse võtta, ent ka siin tuleb olla tähelepanelik, et mitte sattuda eksiteele. Kipume pimesi arvama, et suure mõjuga töökohad kuuluvad enamasti sotsiaalvaldkonda, töökoha sisusse süvenemata. Lisaks sellele, kas töökoht on nn sotsiaalteemadele keskenduv, on oluline küsida endalt järgmist:

  • Kas huvipakkuv töökoht on tõhus? Vähetõhusas organisatsioonis (isegi siis, kui töötada nt sotsiaalteemadega) ei ole võimalik saavutada suurt mõju.
  • Kas sellel kohal töötades on võimalik pakkuda midagi enamat, kui teised kandidaadid samale ametikohale? Kui vastus on “ei”, jääb ka mõju minimaalseks.
  • Kas see on parim viis vastavat valdkonda positiivselt mõjutada? Tööst tõhusam võib teinekord olla näiteks annetamine.

Seega tasub positiivse mõju saavutamiseks vaadata sotsiaalvaldkonnaga kokku puutuvatest töökohtadest kaugemale – karjäär teaduses, ajakirjanduses või poliitikas võib olla märksa mõjusam kui karjäär heategevuses vm näiliselt suure ühiskondliku mõjuga valdkonnas.

Lisaks võib olla karjääri alustades hoopis kasulikum keskenduda oskuste ja kontaktivõrgustiku arendamisele, selmet siirduda kohe valdkonda, kus võib oskustest vajaka jääda. Võib-olla on mõttekam töötada esmalt mainekas eraettevõttes, arendades oskusi, suurendades kontaktivõrgustikku ning seejärel siirduda tekkinud kogemustepagasiga mittetulundussektorisse, kus eelnimetatud strateegilised oskused on olulised, kuid kus nende arendamine nullist võib osutuda keeruliseks.

Mõju hilisemas elus

Lisaks eelnimetatule tasub ka mõelda sellele, kuidas noorena tehtud karjäärivalikud võivad mõjutada hilisemat elu. Esiteks võivad tänased valikud mõjutada seda, millised valikud meil homme on, ehk mis järjekorras valdkondade vahel liikuda – näiteks on lihtsam minna erasektorist mittetulundussektorisse või siirduda akadeemiliselt maastikult erasektorisse, kui vastupidi. Sestap tasub läbi mõelda, kuidas ja millal kus tööle asuda. Targem on alustada pigem võimalikult laiast tööalast ning alles siis valdkonda kitsendada.

MacAskilli hinnangul tasub karjäärivalikuid tehes jätta endale avastamisruumi ning tutvuda sektorite või valdkondadega, milleni ilmselt hilisemas elus ei jõuaks. Näiteks karjääri algusaastatel tasub julgemini katsetada erasektoris töötamist, millest meil on pärast esimese kõrghariduse omandamist ilmselt väiksem ettekujutus, kui sellest, mis ootaks ees õpinguid koheselt jätkates – kes teab, ehk võib uus ja võõras valdkond koguni sobida.

MacAskill soovib antud näitega lugejale selgitada, et karjäärivaliku tegemist ei peaks nägema kui lõplikku, põhjapanevat otsust – elu jooksul on lubatud valdkondade vahel liikuda, katsetada ning kohaneda hetkeolukorraga, aja jooksul lisanduva teabega ja avanevate võimalustega.

Et vältida vigu, mida inimesed teevad karjääriotsuste langetamisel, tasub mõelda karjäärist kui jooksvalt täienevast ja täiustuvast projektist, mitte ettemääratud teekonnast, mis on eelnevalt kokku lepitud. Teisalt tasub endalt küsida: „mis on olulisim puuduolev infokild, mis aitaks mul täna võtta karjääri osas vastu otsuseid? Mida saaksin teha, et see info minuni jõuaks?“. Ning kolmas nõuanne, mida MacAskill lugejaga jagab: julgust erinevate teekondade testimisel – ka tööalased läbikukkumised või katsetused, mis näitavad, et üks või teine ametikoht meile kindlasti ei sobi, on olulised ning annavad infot, mida ilma nende katsetusteta ei oleks olnud võimalik saavutada.

Aga efektiivse altruismi kontekstis?

Eelnevat raamistikku on William MacAskill kasutanud ka projekti 80,000 Hours raames, et välja tuua paljude karjäärivõimaluste seast valikud, mis teiste seast esile kerkivad. Järgnevalt nimetatud valikud jaotab efektiivse altruismi kontekstis MacAskill kaheks – karjäärivalikud, mis võivad väga tõenäoliselt omada positiivset mõju ning valikud, millel on suur potentsiaal omada positiivset mõju.

(Peaaegu) kindlad valikud

Ehkki MacAskilli eesmärk ei ole suunata viimne kui lugeja töökohtadeni, mis on tema hinnangul peaaegu kindlad positiivset mõju omama, loetleb ta kolm viisi, kuidas on ülimalt tõenäoline karjääri kaudu omada suurt mõju maailma paremaks muutmisel:

a) Töökoht väga tõhusas mittetulundusorganisatsioonis, ent seda vaid juhul, kui see organisatsioon on tõendatult tõhus, arendav, talendiotsinguil ning sobiv ka edasiste plaanide kontekstis. Tasub lisada, et mõju võib olla ulatuslik ka mujal – tehnoloogiaettevõttes tehnoloogia arengusse panustamine (nt taastuvenergiatööstuse arendamine) võib omada veelgi suuremat mõju.

b) Earning to give ehk sissetulekust osa annetamine efektiivsetele heategevusorganisatsioonidele. See on ülimalt kindel viis omada positiivset mõju. See mõju kasvab aastate jooksul, kui see käib käsikäes karjääri edenedes kasvava sissetulekuga.

c) Oskuste lühiajaline arendamine: seistes vastamisi ebakindlusega, mida võivad tekitada karjäärivalikud, on kasulik alustada võimalikult laiast valdkonnast. Nii on võimalik arendada oskusi ning saada kontakte, mis võivad tulla kasuks karjääriredelil hiljem ning mis võivad aidata jõuda ka suurema eesmärgini hiljem.

Potentsiaalselt suure mõjuga valikud

Lisaks „kindlatele“ valdkondadele, kus tegutseda, loetleb MacAskill veel neli valdkonda, millel võib olla potentsiaalselt väga suur mõju, kuid ei pruugi igal juhul soovitud mõju saavutada, sest neis on raske läbi lüüa. Sellised valdkonnad on näiteks ettevõtlus, teadus, poliitika ja aktivism ning töö vabatahtlikuna (siinkohal toob MacAskill esile mitte raskused läbilöömisel, vaid asjaolu, et vabatahtlikuna on sageli keeruline omada suurt mõju, kui puuduvad valdkonnale vastavad oskused ja teadmised).

Karjääri puudutavad küsimused on rasked ning nõuavad sageli põhjalikku kaalumist. MacAskilli pakutud raamistik võib aidata mõelda elu olulisimatest küsimustest nii efektiivse altruismi kontekstis, aga pakub ka üleüldiselt mõtteainet ning seab levinud tõed või nõuanded kahtluse alla (miks ei peaks „kuulama oma südant“?)

Mida selle infoga peale hakata? Mõtteid blogipostituse koostajailt:

  • Isiklike rahade majandamisel ei ole oodatava väärtuse valemi kasutamine populaarne. Miks? Siinkohal tuleb mängu rahaline suurus madala tõenäosuse ja kõrge väärtuse aspektist lähtudes. Enamus inimesi ei ole nõus suurte summadega riskima, et saada veelgi rohkem raha. Inimesed teevad rohkem madala tõenäosusega seostuvaid tegevusi, ilmselt seetõttu, et risk on väiksem. Näiteks loto mängimine > maksad mõne euro pileti eest, samas summad mida võid võita on suured. Aga kui ei võida, siis ei juhtu ka midagi, kuna ei ole pileti ostmisega suurt riski raha näol võtnud.
  • Kui palju saan mina kui hääletaja isiklikult midagi sellest, kui minu eelistatud erakond võimule saab? Kui ühiskond ainult taolise strateegia alusel toimiks, siis puhtalt kasu saamise eesmärgil, kui palju oleks neid, kes valima läheksid? Eelkõige peaks valima minek olema kodaniku kohus, mis ei taandu kasu saamisele, vaid oma riigi ja ühiskonna toimimisele ja arendamisele.
  • Nii kliima kui valima mineku küsimuses tekib inimestel tihtipeale mõte, “ah, kuidas mina ikka midagi muuta saan”. Kui tulla meeleavaldustel ja kogunemistel osalemise juurde, siis siia sobiks üks tore näide, mis toimus 2018. aasta kevade lõpul Tartus, kui protestiti tselluloositehase rajamise vastu. Aktsioonil osales ligi 4500 inimest, kes ühiselt avaldasid meelt Tartu ja Emajõe väärtuste kaitseks. Suure hulga inimeste jaoks valulise teemade kajastamine läbi protestide on viis, kuidas oma arvamust avaldada ning midagi ka muuta.
  • Kui blogipostituses kajastatud raamat on tugevalt angloameerika-maailma keskne, ei maksa heituda, kui mõtleme, kuidas õnnestuks Eestis midagi suurt korda saata. Sarnase arvutuskäigu, nagu MacAskill toob välja briti parlamenti pääsemise kohta, võiks teha ka Eesti kohta. Võiks kihla vedada, et Eestis on kordades lihtsam pääseda Riigikogusse ja valitsusse ning tänu sellele omada suurt mõjuvõimu näiteks riigieelarve üle või saada öelda sõna sekka ses osas, kuidas Eesti tegutseb arengukoostöö valdkonnas.
  • Käesoleva peatükiga pöörab MacAskill täielikult pea peale arusaama heategevusorganisatsioonidest ja sellest, kuidas me neid intuitiivselt valime. Sageli arvatakse, et organisatsioonid, mis panevad suurt rõhku administratiivkulutustele tegutseksid justkui valesti. Lisaks eelnimetatud Maci ja PC võrdlusele võiks mõelda – kas meile on olulisem, et heategevusorganisatsioon tegutseks hästi organiseeritult, läbimõeldult ning töötajad oleks motiveeritud, või ollakse valmis hektilist korraldust eelistama, pelgalt selleks, et administratiivkulusid vähendada, ning seeläbi omada väiksemat mõju fookuses oleva probleemi lahendamisele? Ilmselt oleme rohkem rahul organisatsiooni tööga, mida paremini on selle töö korraldatud ja mida suurem on selle mõju. Seega ei tohiks pahaks panna, kui ülitõhusas organisatsioonis on ka näiteks töötajate palgad keskmisest kõrgemad või vähemasti sellised, millega õnnestub ära elada – vastutusrikkal tööl on oma hind.
  • Suur probleem, mis ka antud peatükist esile tuleb, on asjaolu, et heategevusorganisatsioonide kulutõhususele on väga raske hinnangut anda. Sageli peame toetuma organisatsiooni enda väidetele, kuid tihti ei ole neidki. Objektiivse ja usaldusväärse hinnangu andmiseks oleks hea, kui infot ei annaks mitte organisatsioon ise, vaid kui seda kogutaks organisatsiooni-väliselt. Appi tulevad küll GiveWelli-sarnased leheküljed, kuid kahjuks ei ole ka need lõpuni ammendavad ega saa kajastada kõiki organisatsioone.
  • Cool Earthile annetamine enda ökoloogilise jalajälje tasakaalustamiseks on kindlasti hea asi, millest alustada, aga tehniliselt ei ole tegemist heateoga, vaid enda süninikdioksiidi “pattude” lunastamisega. Samm sellest edasi võiks olla annetamine organisatsioonidele ning teadlastele, kes proovivad leida uusi tehnoloogiaid kliima soojenemise peatamiseks või toetada poliitilisi gruppe, kes seisavad näiteks süsinikumaksu kehtestamise eest.
  • Moraalse litsenseerimise vaatepunktist on halb õhutada inimesi pisikesi ning ebaefektiivseid elustiili muutuseid ellu viima, kuid seal on ka kübeke head. Sellised muutused aitavad inimestel rohelise mõtteviisiga harjuda ning poliitiliste muutustega kaasa minna. See tähendab, et kuigi on argumenteeritud, et väikesed sammud, nagu kilekottidest loobumine puuvilju ostes või veekraani kinnikeeramine hambaid pestes ei ole meie jaoks Euroopas keskkonna seisukohast kuigi oluline samm (sest Euroopas ei ole veepuudust või kilekottide väiksemal hulgal tarbimine on maailma statistikas kaduvväikse tähtsusega), aitab selliste pisikeste sammude tegemine inimeste seas teadlikkust tõsta suurema tähtsusega küsimuste osas. On lihtsam keskkonna nimel mobiliseerida inimesi, kes teadlikult vähem vett raiskavad (isegi, kui see tegevus on Euroopa mastaabis “mõttetu” ja ei mõjuta kuidagi veesaastet või -puudust mujal maailmas) ning tänu sellele on tundlikumad keskkonnaküsimuste vastu, kui neid, kes ei tee ka tähtsusetuid, ent “rohelisena” tunduvaid samme igapäevaelus.
  • Laiem tähelepanek keskkonnateemadest kõneldes: soovides pöörata tähelepanu maailma vaevavatele probleemidele ning muutes oma käitumist (nt lihast või kilekottidest loobumine) on oluline teha endale selgeks, millest õigupoolest räägime. Kliima ja keskkond on nii laiad teemad, et lihtne on sattuda ise segadusse ning lasta vastanduval argumendil end õõnestada. Kas räägime meretaseme tõusust, plastikust maailmamerest, kasvuhoonegaasidest, kliimasoojenemisest, vee raiskamisest, metsaraiest, või millestki muust? Ehkki need võivad olla omavahel seotud, tasub eristada, mida millega “rohelise käitumisega” abil õigustame ning võimalikult täpselt tunda oma argumente.
  • Ilmselt olulisemaid mõtteid, mida antud peatükist tasub kõrva taha panna, on esimene – miks mitte “kuulata oma südant”. Tõepoolest, on ju tavaline, et karjääri algusaastatel ning varasemalt tekitavad südames sooja tunde hoopis muud teemad kui need, millega on realistlik (ent mitte sugugi vähem rahulolu ja saavutustunnet pakkuv) tegeleda. On ilmselge, et “populaarsetes” valdkondades nagu sport, kunst või muusika, ei jätkuks kõigile töökohti ning peale jäävad reeglina vaid parimatest parimad. Piltlikult öeldes ei kujutaks vast keegi ette, kui kõik ajaksid taga lapsepõlveunistust kosmonaudi või popstaarina. Samas tasub siiski silmas pidada, et MacAskill lähtub üldistustest (muusika jms on enamasti, ent mitte alati populaarseimad valdkonnad) ning pimesi ei tasuks igat südamelähedast valdkonda kõrvale heita. Ehk võib just lapsepõlvest alanud loomaarmastus olla mootor, mis veab üks päev tõhusalt toimiva loomade heaolu eest võitleva organisatsioonini (nt Nähtamatud Loomad)?
  • Teise olulise mõttena võib meelde jätta arusaama karjäärist kui arenevast ja jooksvalt täienevast teekonnast. Ehkki see näib olevat muutumas (Eestis minnakse üha enam ka hilisemas eas (uut) haridust omandama või end täiendama), on siiski tänini tavapärane arusaam, et abituuriumis tehtavad valikud jäävad püsima elu lõpuni. On värskendav aeg-ajalt meelde tuletada, et uuesti alustamine või lisanduva info põhjal uue karjäärikursi võtmine on igati normaalne.

[1] Antud näite puhul on kihla vedades valem: (50% × +$2) + (50%× –$1) = $0.50.

[2] Tasub arvestada, et antud arvutuskäik on hinnanguline ja hüpoteetiline. Lisaks on Ameerika Ühendriikide näitel osariigiti väga erinev tõenäosus mõjutada valimistulemusi, mis mõjutab osariikide kaupa ka seda, milline hind on ühel häälel.

Loe veel

Efektiivse altruismi stipendium

Risto Uuk
19. september 2018

Milleks tegeleda loomade heaoluga?

Helena Hanso
19. veebruar 2019