Risto Uuk rääkis selles taskuhäälingu osas Andreas Palmiga, kes on Pariisi Poliitikauuringute Instituudi tudeng ja lõpetamas sellel õppeaastal oma bakalaureusekraadi Edinburghi ülikoolis. Nad vestlesid Harvardi ülikooli psühholoogia professor Steven Pinkeri raamatu "Enlightenment Now" 19. peatüki üle, mis räägib eksistentsiriskidest. Juttu tuli sellest, miks Pinker arvab, et eksistentsiriskidest mõtlemine ei ole hea, tehnoloogia optimismist ja pessimismist, tehisintellekti ohtudest ja paljust muust.

Inimkonna majanduse ajaloos ei olnud 200 000 aasta jooksul toimunud just kuigi palju märkimisväärset – valdava enamiku ajast elasid peaaegu kõik inimesed võrdväärselt ühe dollari eest päevas. Ent seda seni, kuni leidis aset teaduslik-tehniline revolutsioon, mis tõi kaasa maailma SKP hüppelise ja seni jätkuva kasvu. Arvestades sellega, kuivõrd on need avastused ja leiutised maailma muutnud, võime öelda, et elame inimkonna ajaloos enneolematus ajastus, ning ma usun, et meie eetilised arusaamad ei ole veel olukorrale järele jõudnud. Teaduslik-tehniline revolutsioon on muutnud nii meie arusaama maailmast kui ka meie võimekust seda muuta. Praegu vajame hoopis eetilist revolutsiooni, et jõuda selgusele, kuidas kasutada neid olulisi ressursse maailma paremaks muutmiseks.

Raising for Effective Giving (REG) rahastab parimaid organisatsioone, mis tegelevad kõige pakilisemate probleemidega. Aga mis täpselt on kõige pakilisem probleem? Selgitame lühidalt selles postituses, miks seame prioriteediks kaugtulevikku sekkumist, ja eriti sellist, mis püüab vältida halvimaid sündmusi, mis põhjustaksid suuri kannatusi.

Tervishoiule raha kulutamine vaestes riikides on ilmselt kulutõhusam kui jõukamates riikides. Eksistentsiohtude leevendamiseks raha kulutamine võib aga olla veelgi prioriteetsem.